Tuesday, September 13, 2011

Drawingmedia / Joonmeedia (Tanel Rannala & Siiri Taimla)

Creativity and/or fear
Drawing. Art education and its situation. 15 interviews
Installation of interviews, 2011

15 interviews on purposes and options of drawing studies with drawing teachers, students and curators. In Estonian language.

The goal of the interviews by Drawingmedia:
- to explore, understand and reveal the current situation of Estonian art and drawing education;
- to describe the current period of time and to fix the situation where the art practice is taking place;
- to describe the situation of psychic environment where art workers find themselves in Estonia.

All the interviews can be read at joonmeedia.blogspot.com.
A selection of the texts in English below.


Loomingulisus ja/või hirm
Joonistus. Kunstiharidus ja selle olukord. 15 intervjuud
Installatsioon intervjuudest, 2011

Joonmeedia installatsioon-trükise eesmärk:
* uurida, aru saada ja avaldada Eesti kunstivälja tänapäevase joonistamise- ja kunstihariduse üldistest ja institutsionaalsetest oludest;
* iseloomustada praegust aega ja fikseerida olukord-seisund, milles kunstitegevus toimub;
* kirjeldada psüühilise keskkonna situatsiooni, milles kunstiinimesed, -töötajad end leiavad olevat ja elavat tänapäevases Eestis.
Kõiki intervjuusid saab lugeda joonmeedia.blogspot.com

Installation view from Tallinn Art Hall Gallery. February, 2011.
In the background, there is installation by Kaija Kesa. /
Näitusevaade Tallinna Kunstihoone galeriist veebruaris 2011.
Taustal Kaija Kesa installatsioon.

The selection of questions-answers and quotes from Drawingmedia interviews. The goal of the interviews is to understand the current situation of art and drawing education and to guess forward how the situation should be.
You have the opportunity to think with us and make your conclusions after making acquaintance with selected parts of interviews. We made the selection from 15 interviews which we have translated into English language. You can find the sections from interviews with Andres Tali, Anu Juurak, Anneli Porri, Marko Mäetamm, Elin Kard and the thoughts of Drawingmedia (Siiri Taimla and Tanel Rannala).

Andres Tali

Siiri: Tell us about the vision where the fine arts' department is heading in the next 5-10 years.

Andres: I think it will deal more and more with “art” rather than with “technologies”. It is perceived more and more that art is not just a narrow technology. It is rather a question of attitudes, working methods, even the way you view or understand the world. Fine arts' education is also a matter of teaching the working methods.

Tanel: Would you describe the attitudes and the results of art education. Would you specify what you mean when you say that you feel about art education as an artist.

Andres: (…) Art is rather the certain way you think or act. It is important that you understand what you want to do, and on the other hand you realize what would be the best technology for it. (…) I see drawing more as a certain technology. The old and good Ando Kesküla (the former rector of Estonian Academy of Arts) said in the conversation about painting: ”so what’s so fucking noble in painting with oil colours. It is only paint and brush.” That is what I mean by fetish – it’s when the technology itself turns more important than what you’re doing with it. In every technology it is important what an artist can do with it. (…)

Tanel: Maybe you could name the characteristics of a good art?

Andres: I can name what is important for me. First – art should be interesting for the viewer. It should be communicative. It has been my goal. You have to make contact with the public and you have to make it rather quickly. If the art piece doesn't interest the viewers, they will just pass by. You have to have something which catches their attention in 10 seconds. All the rest – the concept, technology, standpoints – comes later. It is similar to kindergarten – when there is 20 children in the group and they all aim some attention from their educator, the only way is to shout as loud as you can. It is somewhat similar with the artists. (…)

Andres: For example we have a lithography centre in Estonia. Nobody forced them to establish this kind of centre. They just wanted it and they did it. And there's also EKKM (Estonian Centre for Contemporary Arts) – nobody gave them orders to do it. I have a huge respect towards the people who carry out their thoughts. It has to grow out from people then it will have a meaning. People have to believe in it.

Andres: You have to learn how to work. That's the only thing which will help you, what will prepare you for the future. When you go through the academy making only the minimum amount of work, then you have also the minimum results. And with those skills you have nothing to do with after graduating. (…)

Anu Juurak:

To map the contemporary drawing you have to map the “current situation” in the state first. You have to talk with today's artists who draw, you have to collect their works, publish monographs from these works. We could get to know how they think and what their artistic position is. Recently I've seen a lot of such drawing collections. Good work in this area is done in Netherlands. For example “Vitamin D” (D as drawing) is a very profound work – it has an overall view for the ongoing drawing processes. These kinds of surveys and monographs are most valuable, because the drawing as an independent medium has being seriously researched only in 21st century. It is being redefined. Serious institutions are dealing with matters of drawing. Every artist makes their own choices, but drawing should not be an aspiration on its own, where the drawing itself is a message and nothing else is important. You can express your ideas also in painting or new media. The question is which is the best medium for expressing your idea. To have a spark or inspiration you have to enter some “text”. It's a great work to get tuned in with a new theme and you can't teach art after some rules nor can you evoke creativity with uninteresting ways – that's why you have to keep searching for a new “text”. For example if you have looked and read a lot of materials and you have a whole room full of tags, you have been preparing for six days and in the 7th day you go in front of your students – it should be a staggering amount of inspiration.

Anneli Porri

Tanel: For whom and why is contemporary art?

Anneli: Contemporary art is actually for everyone. Why it doesn't function for everyone that is a question of education, probably a bit of a question of art policy also. Why? - For the same reason why Aristotle found the drama art to be a value. The reasons to show and tell stories stay the same – to share the values and moral principles, forming a social coherence, catharsis and also entertainment. Art as an investment of ideas! Only the contemporary art is rather a provider of critical alternative narratives. So you could get the feeling that it is rather destroying the coherence of society. That might also be the reason why there is so few public interest in art. Above all I like to think that art is something that prepares us for the real life: art as a simulation of society... (...)

Siiri: What did you mean when you said that not understanding art is a question of education?

Anneli: Art is not being taught as a certain way of communication, code or language. It is taught through objects. Actually the characteristics of shapes are secondary in valuing whether it is art or not. Mostly kids don't get that idea from the schools that art is a language which might reveal in different forms, it's rather regular grammar and syntax what they get.

Marko Mäetamm

Tanel: Do you have your own success definition for artist?

Marko: No, I don't. But I have a certain belief that the success is a matter of being obsessive with your field. In that case the success will come most certainly. You have to be a bit autistic and totally committed. If you are able to do everything else besides art then sooner or later you will start to do something else. There's no point in suffering as an artist when you are well off in some different area.

Marko: In eastern Europe nobody protects artists besides themselves, the scholarships are marginal, so is the art market, the public has problems receiving the contemporary art because the interruptions are so big. It's normal in the art world that artists are applying long lasting scholarships and move from one residency program to another. It's normal. We don't have these kinds of practices. There are lots of artists and too few means. Besides the society sees artists as parasites who live cosy and lazy life with taxpayers money.

Siiri: When you meet a student who turns on seeing your art – as you self said before – and that student wants to get the best know-how from you, what would you teach them?
Marko: I can tell about those criteria which I value myself – honesty, straightforwardness, seeking problems close to yourself rather than from somebody else's life etc. Or that you should live a kind of life where there actually is something to tell about. (…) Of course you can't force it. I can't say that go to that dark tunnel in the night and let’s see if you get beaten up and later you have something to tell about. But I can say that I was in that dark tunnel in the night and I got beaten up and that later on I made an art piece inspired by that event – that I can tell them with no problem.

Tanel: If Estonian Academy of Arts drawing apartment would function as a drawing centre, then what would be its tasks?

Marko: It should be a kind of centre what would be a good platform for doctoral studies, which carries out experimental art projects, which communicates with similar drawing centres in the world. Many schools abroad have this kind of drawing centres and these are as synthesizing laboratories of arts and other fields. They deal with drawing as a medium which is quite universal nowadays and because of that very open to other fields. You can make psychoanalysis with drawing, make research, measurements, illustrations, planning, diagrams, tell stories, write novels, use it as universal language to communicate with instead of foreign languages, control the traffic etc. (…) The current role of drawing in the process of studies is to be a basis of art education, similar to the piano in the musical studies. It is traditional and absolutely adequate, but too modest considering the vast potential of drawing. (…) My opinion is that drawing should be a foundation of a building as well as a roof. It should be the place where things get started and where they end, if they end at all.

Elin Kard

Siiri: How you see the role of drawing in the three years study in Estonian Academy of Arts? What kind of competence it should give?

Elin: (…) As my subject is contemporary drawing, or whatever it means, but mainly it means that it's an independent creative project. I try to take away that fear in drawing by creating a picture that everything around you is a drawing. Not only the things which leave the mark. Even speech, language, letter, movement of the air and light can be considered as a drawing. (…) So that students can think independently what they can do with those marks.
On one hand there's no right to give students the picture that future is rosy, because it isn't. On the contrary, I have tried to make them nervous by telling them that school will be over very soon and then what. And most certainly if you step out of that door nobody will need you. But I am not doing it to make them depressed, not at all. They start to look for a chance to go studying abroad or they start to find possibilities to show their work so that they could get inside the art world. I try to make them panic in a good sense. I've always told them why I am doing it - many of them are jobless after graduating. To make them try very hard.

When artist shows that something is wrong in the society, then it would be ideal if the public starts to think about it. And somehow it should reach to the politicians, scientists etc. So that it would finally lead to some kind of changes. I'm not sure it will ever happen, but it might be like this. You have to keep pointing! And maybe the scholarliness of the society improves.


Valik küsimusi-vastuseid ja tsitaate Joonmeedia installatsioon-intervjuudest, millede eesmärk on aru saada tänapäevase joonistamise- ja kunstihariduse oludest, olukorrast ja situatsioonist ning mõelda edasi, milline peaks olukord olema.
Sul on võimalik kaasa-edasi mõelda ja järeldusi-otsuseid teha 12 erineva intervjuu põhjal. Siin välja toodud valiku puhul on sul võimalik "sisse logida" Andres Tali, Anu Juuraku, Anneli Porri, Marko Mäetamme, Elin Kardi ja küsijate mõtteilma.

Andres Tali

Siiri: Palun räägi sellest visioonist, mille suunas vabade kunstide teaduskond lähima viie-kümne aasta jooksul liigub.

Andres: Ma arvan (järgnev on küll konarlik väljendus), et ta hakkab ikka rohkem tegelema pigem “kunsti”, kui “tehnoloogiate” õpetamisega. Tajutakse üha rohkem, et kunst ei ole ainult mingi kitsas tehnoloogia, vaid kunsti õpetamine on suhtumiste, töövõtete ja -meetodite, kasvõi maailmavaate või -mõistmise õpetamine. Ja ka töötegemise õpetamine.

Tanel: Iseloomusta neid suhtumisi ja kunstiõppe tulemusi. Täpsusta, mida sa mõtled selle all, et suhtud nagu kunstnik.

Andres: (…) Kunst on pigem mingi teatav mõtte- ning tegutsemisviis. Oluline, et sa mõistaksid, mida sa tahad teha, ja teisalt saad aru, mis oleks selleks parim võimalik tehnoloogia (või teostus).

Ma käsitlen joonistamist pigem kui tehnoloogiat. Vana hea Ando Kesküla ütles kunagi ühes meievahelises vestluses, kui jutt oli maalikunstist, et “no mis kuradi õilis maalikunst see õlivärvidega värvimine ikka on. See on ainult värv ja pintsel”. See ongi fetiš, kui tehnoloogia ise muutub tähtsamaks, kui see, mida tehakse. Minu jaoks on tegelikult iga tehnoloogia juures oluline see, mida kunstnik sellega teha saab ja oskab.

Tanel: Võib-olla sa oskad nimetada hea kunsti tunnuseid?

Andres: Oskan nimetada seda, mis isiklikult mulle oluline. Esiteks, kunst peab olema vaatajale huvitav. See peab olema kommunikatiivne, kontaktivõimeline. See on minu eesmärk olnud. Sa pead saavutama vaatajaga kontakti ja sa pead selle saavutama suhteliselt kiiresti. Kunstisaalis jalutab vaataja su töödest mööda, kui need teda ei huvita. Sul peab olema midagi, mis köidab esimese kümne sekundi jooksul. Kõik muu – kontseptsioon, tehnoloogia, seisukohad – tuleb hiljem. Nagu lasteaialaps – kui lasteaias on 20 last rühmas ja kõik tahavad kasvataja tähelepanu, siis ainuke võimalus on karjuda võimalikult valjusti. Kunstnike puhul toimib see umbes samamoodi.

Andres: Meil on Eestis näiteks Litokeskus. Mitte keegi ei sundinud Litokeskuse loojaid selleks. Nad lihtsalt tahtsid seda teha ja tegid. Või siis EKKM – mitte keegi ei andnud neile selleks käsku. Ma suhtun äärmiselt suure lugupidamisega inimestesse, kes on oma mõtte teoks teinud. See peab tulema inimeste seest, siis on sel mõtet. Inimesed peavad sellesse uskuma.

Andres: Tuleb õppida tööd tegema. See on ainuke asi, mis sind aitab, mis valmistab sind tulevaks ette. Kui sa läbid akadeemia, tehes ainult miinimumkoguses tööd, siis asjad, mida sa õpid, on ka minimaalsel tasemel. Ja nende oskustega ei ole peale lõpetamist midagi peale hakata.

Anu Juurak:

Kaasaegse joonistamise uurimiseks peaks kõigepealt kaardistama „hetkeolukorda riigis”, rääkima tänaste kunstnikega, kes joonistavad, koguma nende töid, välja andma sellest materjalist monograafiaid. Saaksime teada, mida nad mõtlevad ja missugune on nende kunstnikupositsioon. Olen näinud selliseid joonistuste kogumikke viimasel ajal palju, head tööd selles vallas tehakse Hollandis. Väga põhjalik materjal on näiteks „Vitamiin D” (D nagu Drawing), kus vaadatakse laiema haardega kogu maailma joonistamises toimuvat. Selliseid uuringuid ja monograafiaid oleks vaja, sest joonistamist kui iseseisvat meediumi on alles 21. sajandil hakatud tõsisemalt uurima, seda defineeritakse ümber, sellega tegelevad tõsiseltvõetavad institutsioonid. Iga kunstnik teeb oma valikud, kuid joonistamine ei peaks olema pürgimus omaette, kus joonistus ise on sõnum ja miski peale joonistamise ei tule oma mõtete väljendamisel kõne alla. Oma ideed võib väljendada ka maalis või e-meedias. Küsimus on selles, millise idee väljendamiseks missugune meedium kõige paremini sobib.

Selleks, et inspiratsioon ja säde tekiks, peab sisestama mingi „teksti”. Uude teemasse sissehäälestamine on suur töö ja kuna kunsti ei saa õpetada mingite reeglite järgi ja loomingulisust ärgitada võtetega, mis endale enam huvitavad ei tundu, siis tulebki „uut teksti” pidevalt otsida. Kõige piltlikum on see, et oled vaadanud ja lugenud materjale tohutult ja lipikuid on terve tuba täis, oled kuus päeva ette valmistanud ja seitsmendal päeval lähed ja suhtled oma üliõpilastega – see peaks olema põrutav inspiratsioonilaeng.

Anneli Porri

Tanel: Kellele ja milleks kaasaegne kunst?

Anneli: Kaasaegne kunst tegelikult kõigile – aga miks see kõigile ei toimi, on hariduse küsimus, ilmselt ka natukene kunstipoliitika küsimus. Milleks – täpselt samaks asjaks, milleks Aristoteles leidis draamakunsti hea olevat. Põhjused, miks rääkida või näidata lugusid, on ju kogu aeg samad – väärtuste ja moraalsete printsiipide jagamine, ühiskondliku sidususe moodustamine, katarsis, seal hulgas meelelahutus. Kunst kui ideede investeering. Ainult et kaasaegne kunst on pigem selliste kriitiliste alternatiivsete narratiivide väljapakkuja. Nii et võib jääda mulje, et see on just miski, mis lõhub ühiskondlikku sidusust. Ja see ehk on ka põhjus, mis potentsiaalse publiku ringi vähendab.
Mulle meeldib eelkõige mõelda, et kunst on midagi, mis valmistab meid päris eluks ette: kunst kui ühiskonna simulatsioon...

Siiri: Mida sa mõtlesid selle all, et kunsti mittemõistmine on hariduse küsimus? Mismoodi see on Eesti situatsioonis?

Anneli: Hariduses ei õpetata kunsti mitte kui üht teatud kommunikatsiooniviisi, kui keelt või koodi, vaid õpetatakse kui objekte. Vormitunnused on tegelikult teisejärgulised hindamaks, kas on kunst või ei. Aga koolist ei saa lapsed enamasti kaasa seda mõtet, et kunst on keel, mis võib avalduda erinevates vormides, aga hoopis selle grammatika ja süntaks on reeglipärased.

Marko Mäetamm

Tanel: Kas sul on oma kunstniku edudefinitsioon?

Marko: Mul ei ole edudefinitsiooni. Kindel teadmine on mul aga selles, et edu tagab see, kui sa oled obsessiivses suhtes oma valdkonnaga. Sellisel juhul tabab sind ühel hetkel kindlasti edu. Sa pead olema natukene autistlik ja täiesti pühendunud. Kui sa oled võimeline tegema kõike muud ka selle asemel, et teha kunsti, siis varem või hiljem hakkad sa midagi muud tegema. Ei ole ju mingit mõtet kunstnikuna kannatada, kui sa oled mingil muul ja paremini makstud alal tegija.

Marko: Ida-Euroopas ei kaitse kunstnikku keegi peale tema enda, stipendiumisüsteemid on marginaalsed, kunstiturg samuti, publikul on probleeme kaasaegse kunsti allaneelamisega, sest katkestused on niivõrd suured sees. Kunstimaailmas on normaalne praktika, et kunstnikud taotlevad endale pikaajalisi stipendiume ja liiguvad ühest resideerumisprogrammist teise. See on normaalne. Meil selliseid variante ei ole, kunstnikke on palju ja vahendeid jagub vähe. Ja ühiskond näeb kunstnikke jätkuvalt parasiitidena, kes elavad korraliku maksumaksja turjakarvades mõnusat ja laiska elu.

Siiri: Kui tuleks selline üliõpilane, keda sinu kunst kuumaks ajab, nagu sa enne ise väljendasid ja tahab sinult saada parimat know-howd, milliseid eeldusi sa saaksid talle selleks luua?

Marko: Ma saan talle tutvustada neid kriteeriume, mida ma ise hindan – ausust, sirgjoonelisust, probleemide otsimist iseenda lähedalt, mitte kellegi teise elust jne. Või et sa peaksid elama sellist elu, millest sul üldse on midagi rääkida. (...) Seda ei saa muidugi kunstlikult tekitada. Ma ei saa öelda, et mine öösel sinna kangialusesse ja vaata, kas saad tappa, et siis pärast oleks, millest rääkida. Aga seda, et mina ise käisin seal ja sain tappa ja hiljem tegin sellest sündmusest inspireeritune niisuguse töö – seda ma saan väga hästi öelda.

Tanel: Kui Kunstiakadeemia joonistuskateeder toimiks joonistuskeskusena, siis millised peaksid olema selle ülesanded?

Marko: See peaks olema selline keskus, mis on heaks platvormiks doktoriõppele, kus viiakse läbi eksperimentaalseid kunstiprojekte, mis suhtleb teiste endasuguste joonistuskeskustega maailmas. Paljude koolide juures on sellised drawing centerid olemas ja need on omalaadsed kunsti ja mitmesuguste teiste valdkondade sünteesimise laborid. Seal tegeletakse joonistamise kui meediumiga, mis on tänasel päeval oma iseloomult hästi laiali valgunud ja seetõttu teistele valdkondadele hästi avatud. Joonistamise abil sa võid teha psühhoanalüüsi, uurida ja mõõta, sa võid illustreerida, kavandada, teha jooniseid, rääkida lugusid, kirjutada romaane, kasutada seda võõrkeele asemel suhtlemisel, juhtida liiklust jne.
Praegune joonistamise roll õppeprotsessis on olla üldiseks kunstiõppe baashariduseks, nagu seda on klaverimäng muusikaõppes. See on traditsiooniline ja absoluutselt adekvaatne, aga joonistamise tohutut potentsiaali silmas pidades liiga tagasihoidlik. (...) Minu seisukoht on, et joonistamine peaks olema mitte ainult maja vundament, vaid ka maja katus. Koht, kust asjad saavad alguse ja koht, kus asjad lõpevad, kui nad üldse kusagil lõpevad.

Elin Kard

Siiri: Millisena sa näed joonistuse rolli Kunstiakadeemia kolmeaastases õppes? Mis pädevuse joonistus peaks andma?

Elin: (…) Kuna minu eriala on kaasaegne joonistamine, ehk mida iganes see siis tähendab, aga põhimõtteliselt tähendab see siis seda, et see on loominguline iseseisev projekt. Ja ma üritan just seda hirmu joonistamise eest maha võtta sellega, et loon pildi sellest, et ükskõik, mis meid ümbritseb, on tegelikult joonistus. Mitte ainult see, mis jätab jälje. Ka kõne, keelt, kirja, valguse ja õhu liikumist võib käsitleda kui joonistamist. (…) et saaks ka iseseisvalt mõtelda, mida ma siis selle jäljenduse abil saaksin teha.
Ühest küljest puudub õigus luua tudengitele hästi roosiline pilt tulevikust, sest nii ei ole. Ma olen püüdnud ühest küljest vastupidi, neid pigem närvi ajades, lakkamatult neile korrutades, et kool saab kohe otsa, mis te siis teete. Ja päris kindlasti, kui te siit maja uksest välja astute, teid ei ole mitte kellelegi tarvis. Aga seda mitte sellel eesmärgil, et kedagi depressiooni ajada, kaugel sellest. Kas siis otsitaks võimalust välismaale edasi õppima minna või hakataks ennast võimalikult palju näitama, et saadaks n-ö selle ringi sisse, kes teevad näituseid jne. Ajada ta heas mõttes paanikasse, seda ma olen püüdnud küll teha. Ma olen neile seda ka alati öelnud, miks ma seda teen. Paljud ju ongi peale kooli lõpetamist töötud. Aga, et nad hakkaksid ise küünarnukkidega trügima.
Kui kunstnik juhib tähelepanu, et midagi on ühiskonnas valesti, siis see peaks ideaalvormis panema ka publiku mõtlema selle üle. Ja kuidagi peaks see jõudma ka poliitikuteni, teadlasteni jne jne. Et see lõpuks ikkagi viiks mingite parendavate muutusteni. Ma ei tea, kas see kunagi ka nii juhtub, aga see võiks nii olla. Tuleb visalt ikka jätkata viitamist! Ja võib-olla läbi selle siis ühiskonnas haritus tõuseb.


Drawing media is a research environment for drawing, which interacts with social themes, attends conferences, simulates media and creates different coverage of events. See also drawingmedia.blogspot.com

Siiri Taimla
During the studies and after graduating the Estonian Academy of Arts (2007) I have been dealing with different subjects in my artwork. I consider it very important to make a thorough research and the communication with people during the work progress. Main subjects I have been working with:
– traditional cultures and small ethnic groups;
– energy and environmental issues (oil shale, nuclear power);
– different national development strategies (Gross National Happiness, Day Reconstruction Method).
– social structures through alternative press medium (drawingmedia.blogspot.com).
I have been using different mediums such as theater, drawing, installation, video and cyberart. In addition to Tallinn and Tartu I've had personal exhibitions in Berlin (Germany), Pskov and Pechora (Russia). I have been working as a teacher and tutor for several years with children, students and adults at private art school and at the Estonian Academy of Arts.

Tanel Rannala
I was born on 10th of August 1983 in Tallinn, where I currently live. I studied graphics at the Estonian Academy of Arts. I teach creative drawing for young people at private art school since 2007. In recent years the main focus of my work has been verbal visualization and the other way around – visual verbalization. I have organized personal exhibitions in Estonia and participated at several group exhibitions in Estonia and abroad. What interests me most is a person who feels, thinks and acts independently. I believe in the value of verbalization and visualization of the cognition of self, others, society, culture.
See also: tanelrannala.eu


Joonmeedia (ja joonmeedia.blogspot.com) on 2009. a. 6. novembril Siiri Taimla ja Tanel Rannala poolt ellu kutsutud arenev uudispunkt, mille vahendusel väärtustame teadlikku märkamist ja uurimist.
Oma senises tegevuses oleme me hinnanud üle kõige õppimist – ise, teistega, igal võimalikul juhul. Selleks oleme külastanud erinevaid konverentse, seminare jm üritusi, mille võimalik eesmärk ja siht on olnud kogukondlikku ja ühiskondlikku kaasamõtlemist suurendada.
Joonmeedia eesmärk on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ning sotsiaalseid protsesse.

Siiri Taimla
Eesti Kunstiakadeemias olen õppinud graafikat, stsenograafiat (BA) ja lõpetanud joonistamise magistrantuuri (2007). Oma kunstnikutöös olen tegelenud erinevate teemadega. Läbivaks jooneks on olnud uurimuslik element antud valdkonnas ning suhtlemine, kokkupuude inimestega, keda antud töö puudutab. Põhilised teemad, millega olen töötanud:
- setude kultuuripärand;
- energeetika ja keskkonnakaitse (põlevkivi kaevandamine, tuumaenergia);
- rahvusliku arengu mõõdikud (rahva õnne arvestamine, päeva konstrueerimise meetod);
- Joonmeedia tegevus koostöös Tanel Rannalaga - sotsiaal- ja haridussfääris toimuvate seminaride olulisemate ideede väljatoomine visuaalis (joonistustes), lisaks aktsioonid, töötoad, intervjuud kultuuri- ja kunstivaldkonnas.
Olen korraldanud isikunäitusi (Tallinnas, Tartus, Paides, Berliinis, Pihkvas, Petseris) ja osalenud mitmetel grupinäitustel (Eestis, Venemaal, Prantsusmaal, rändnäitusel Euroopas). Hetkel töötan õpetajana erakunstikoolis Sally Stuudio ja Eesti Kunstiakadeemia joonistuskateedris.

Tanel Rannala
Olen sündinud 10. augustil 1983 aastal Tallinnas, kus ma ka praegu elan. Õppisin Eesti Kunstiakadeemias graafikat. Alates 2007. aastast õpetan erakunstikoolis loomingulist joonistamist noortele. Oma loomingus keskendun viimastel aastatel kõige üldisemalt öeldes verbaalsele visualiseerimisele ja vastupidi – visuaalsele verbaliseerimisele. Olen korraldanud isiknäituseid Eestis ja osalenud mitmetel grupinäitustel nii Eestis kui välismaal. Mind huvitab enim inimene, kes tunneb, mõtleb ja tegutseb iseseisvalt. Usun enese-, teiste-, kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse verbaliseerimise ja visualiseerimise väärtuslikkusesse.

No comments:

Post a Comment